Statsionaarne ravi ehk haiglaravi

Mis teeb ravist statsionaarse ravi?

Statsionaarseks raviks loetakse olukorda, kus arst hindab patsiendi seisundit selliseks, et ravi, jälgimine või operatsioon eeldab haiglasse jäämist ja seal vähemalt ööpäevaks ööbimist. Kui patsient läbib samad uuringud või protseduurid ilma haiglasse jäämata, näiteks tuleb hommikul ja lahkub sama päeva jooksul koju, on tegemist pigem ambulatoorse raviga, mille hüvitamise tingimused võivad olla teistsugused.

Mida statsionaarse ravi kindlustus tegelikult katab?

Kaitse alla kuuluvad tavaliselt haigla voodipäevatasu, vajalikud uuringud, operatsioonikulu ja tasulise palati kulu, kõik kokkulepitud limiidi piires. Näiteks kui kindlustatu läbib erakorralise operatsiooni ja veedab haiglas mitu ööpäeva, hüvitatakse nii operatsiooni kui ka voodipäevade ja ravimite kulu vastavalt lepingus toodud hüvitislimiitidele, mitte tingimata kogu tegelikku arvet.

Millised erandid ja piirangud kehtivad?

Plaanilise ravi, juba varem diagnoositud haiguste ja konkreetse raviasutuse valiku kohta kehtivad kindlustuslepingutes sageli eritingimused. Näiteks võib kindlustus jätta katmata ravi, mis oli teada juba enne lepingu sõlmimist, või nõuda ravi toimumist kindlaksmääratud raviasutuste võrgustikus, et hüvitis üldse rakenduks.

Erinevus haiguskindlustusest ja õnnetusjuhtumikindlustusest

Statsionaarse ravi kaitse võib olla osa laiemast õnnetusjuhtumikindlustusest või tervisekindlustuse paketist, kuid selle rakendumine ei sõltu sellest, kas haiglaravi vajaduse põhjustas õnnetus või haigus, oluline on vaid meditsiiniline näidustus haiglasse jäämiseks. Täpne kate ja väljamaksete ulatus tulenevad alati konkreetse toote tingimustest, mistõttu tasub enne reisile või ravile minekut kontrollida, milline kaitse kehtib.