Kui palju maksis elukindlustus Wabariigi ajal?

Esimese Eesti Vabariigi ajal, aastatel 1918 kuni 1940, oli elukindlustus meil veel noor toode. Seltsid trükkisid oma hinnakirjad ja brošüürid välja ning neist saab ülevaate tollastest numbritest: palju kaitse maksis ja mida klient selle raha eest sai. Sellepärast annab vana hinnakiri täna huvitava võrdlusaluse ja näitab, kui palju sõltus hind juba siis vanusest, lepingu pikkusest ja valitud kaitsetest.

Kõige konkreetsema vastuse meie küsimusele annab 1932. aasta tariif. Selle järgi oli 30-aastase inimese 1000-kroonise (u 13 253 € 2026. a ostujõus) eluaegse surmajuhtumikindlustuse aastapreemia 24,37 krooni (u 323 € 2026. a ostujõus) ehk arvestuslikult 2,03 krooni (u 27 € 2026. a ostujõus) kuus.

Pere sissetuleku kindlustus maksis sama vanuse ja kindlustussumma puhul 26,26 kuni 29,60 krooni (u 348 kuni 392 €) aastas. Seltsi "Oma" 1935. aasta näites oli 20-aastase elukindlustuse aastamakse 45,30 kuni 50,30 krooni (u 600 kuni 667 €). Erinevuse taga olid eelkõige toode, lepingu kestus ja dividendide arvestus.

Kindlustusselts „Oma” oli 1920. aastal Tartus asutatud Eesti kindlustusettevõte. 1935. aastaks kandis see ametlikku nime Eesti Omavalitsuste ja Ühistegeliste Asutuste Kindlustus-Aktsia-Selts „Oma” ning pakkus muu hulgas elukindlustust. Kasutame seltsi 1935. aasta tingimusi ja hinnanäiteid ühe toonase turuosalise näitena.

Paar sõna terminitest

Preemiaks nimetati kliendi kindlustusmakset ehk summat, mille ta kaitse eest tasus. Elukindlustuses võis osa sellest teenida ka kapitali kogumise eesmärki. Artikli hinnanäited on aastapreemiad.

Tariif oli seltsi hinnamäär või hinnatabel, mille järgi preemiat arvutati. Tariifi mõjutasid muu hulgas kindlustatu vanus, kindlustussumma, lepingu liik ja kestus. Seega tähendas sama tariif eri inimestele erinevat hinda.

Poliisimaks oli poliisi ehk kindlustuslepingut tõendava dokumendi vormistamisega seotud eraldi tasu. Nimi tuleb poliisist ehk lepingudokumendist. Raha läks seltsile vormistamise eest. Riiklik statistika liitis 1935. aastal preemia ja poliisimaksu kokku, seega on 46,03-kroonine (u 610 €) keskmine määr laiem kui puhas tariifi preemia.

Hind ühe pilguga

Jaak Valge hindas 2013. aastal ühe Wabariigi-aegse krooni ostujõuks ligikaudu 8 eurot. Statistikaameti THI järgi on hinnatase 2013. aasta keskmisest 2026. aasta juulini kasvanud ligikaudu 1,657 korda. Seega arvutasime ligikaudselt, et 1 vana kroon ≈ 8 × 1,657 = 2026. aasta ostujõus 13,25 eurot.

Järgmise tabeli neli esimest rida on 1932. aasta tariifi näited 30-aastasele inimesele 1000-kroonise (u 13 253 €) kindlustussumma korral. Viimane rida näitab seltsi "Oma" 1935. aasta 20-aastast elukindlustust sama vanuse ja summa puhul. Märkuse veerus on seltsi enda numeratsioon, mida kasutame siin ainult viitena tema hinnakirjadele.

Kuu veerus on aastapreemia jagatud kaheteistkümnega. Seltsi "Oma" 1935. aasta tingimused lubasid preemiat tasuda ka päriselt kuu, kvartali, poolaasta või aasta kaupa. Tabeli kuu veerg on siiski meie enda jagamistehe, mis aitab summat tänases rütmis tajuda.

Mida selle raha eest sai?

Tariif I oli eluaegne surmajuhtumikindlustus. Selts maksis kindlustussumma soodustatud isikule pärast kindlustatu surma. Näites oli 30-aastase inimese 1000-kroonise (u 13 253 €) kaitse aastapreemia 24,37 krooni (u 323 €).

Tariif II lisas pere sissetuleku kaitse. Kõige pikema, 20-aastase variandi puhul maksis selts kindlustatu varasema surma korral perele igal aastal renti 12% kindlustussummast ning perioodi lõpus kogu 1000 krooni (u 13 253 €). Selle aastapreemia oli 29,60 krooni (u 392 €). Lühema, 10- ja 15-aastase rendiajaga variandid jäid hinna poolest nende kahe vahele.

Mis hinda kõige rohkem mõjutas?

Elukindlustuse hind sõltus eelkõige kindlustatu vanusest, valitud kindlustusviisist, makse- ja kaitseajast, kindlustussummast ning lisakaitsetest. Seepärast kehtib see näidistariif ainult 30-aastasele ja sama lepingu puhul.

Uus 1932. aasta tariifikogu andis vähemalt 2000-kroonistele (u 26 506 €) kindlustussummadele preemiaalanduse. Selts põhjendas seda asjaajamiskuludega: 2000-kroonise (u 26 506 €) poliisi haldamine nõudis ligilähedaselt sama palju tööd kui 1000-kroonise (u 13 253 €) poliisi haldamine. Uued, alandatud hinnad kehtisid üksnes uutele lepingutele.

1935. aasta keskmine elukindlustusmakse oli 46 krooni

Riigi Statistika Keskbüroo järgi oli elukindlustuse keskmine preemia ja poliisimaks 1935. aastal 46,03 krooni (u 610 €) iga 1000 krooni (u 13 253 €) kindlustussumma kohta. Statistika räägib seltside endi sõlmitud lepingutest. See teeb arvestuslikult 3,84 krooni (u 51 €) kuus. Aasta lõpul oli jõus 30 248 elukindlustust ja neist 3320 puhul maksis selts kindlustussumma välja siis, kui inimene elas kokkulepitud tähtajani.

Keskmine kindlustussumma oli 970 krooni (u 12 855 €). Maa Hääle 1933. aasta loos jäid tavalisemad kindlustussummad 1000 (u 13 253 €), 1500 (u 19 879 €) ja 2000 krooni (u 26 506 €) juurde. Need arvud aitavad mõista, miks 1000-kroonine (u 13 253 €) näide oli toonases hinnajutus loomulik mõõdupuu.

Leidus ka märksa suuremaid poliise. Maa Hääl kirjutas 1933. aastal, et mõne Tallinna ärimehe elu oli kindlustatud mitme miljoni sendi eest. Leht luges kindlustussummasid sentides ja miljon senti võrdus 10 000 krooniga (u 132 528 €). Nii teadis leht nimetada ka 5,5 miljoni sendist ehk 55 000-kroonist (u 728 906 €) elukindlustust.

Turu keskmine 46,03 krooni (u 610 €) ja 1932. aasta tariifid mõõdavad eri asju. Esimene on kogu turu keskmine koos poliisimaksuga. Teised on ühe seltsi hinnanäited täpselt määratud vanuse, kindlustussumma ja tootega: 1932. aastal 24,37 kuni 29,60 krooni (u 323 kuni 392 €) ja seltsi "Oma" 1935. aasta näites 45,30 kuni 50,30 krooni (u 600 kuni 667 €).

Maksta sai aasta kaupa või osamaksetena

Seltsi "Oma" 1935. aasta tingimuste järgi võis preemiat tasuda aasta, poolaasta, kvartali või kuu kaupa. Maksetähtaja möödumisel jäi leping veel kehtima. Selts andis tasumiseks kolm kuud ja arvestas selle aja eest intressi 0,5% kuus. Konkreetne arve sõltus valitud maksesagedusest ja seltsi tingimustest.

Kui maksmine katkes

Vähemalt kolm aastat kestnud leping võis jätkuda ka siis, kui klient järgmist preemiat ei tasunud. Seltsi "Oma" 1000-kroonise (u 13 253 €) ja 20-aastase näidislepingu vähendatud kindlustussumma oli:

• kolme aasta järel 150 krooni (u 1 988 €)
• kuue aasta järel 300 krooni (u 3 976 €)
• kümne aasta järel 500 krooni (u 6 626 €)
• viieteistkümne aasta järel 750 krooni (u 9 940 €)

Kolme aasta järel sai poliisi arvel võtta ka laenu või lepingu välja osta. Brošüüris oli poliisilaenu intressi ülempiir 6% aastas. Need võimalused tegid elukindlustusest ühtaegu pere kaitse, kogumise viisi ja vajadusel rahalise tagatise.

Dividendid võisid makset vähendada

Selts jaotas oma ülejäägi kindlustusvõtjatele dividendina. Seda võis kasutada järgmise preemia vähendamiseks või kindlustussumma kasvatamiseks. "Oma" brošüür näitas kahte dividendide arvestuse viisi, A ja B. Mõlemas oli näiteks 30-aastase inimese 1000-kroonine (u 13 253 €) ja 20-aastane leping, mille 1935. aasta tegelik aastamakse oli:

• 1935. aastal alanud leping: A-arvestuses 50,30 krooni (u 667 €), B-arvestuses 45,30 krooni (u 600 €)
• 1920. aastal alanud sama tüüpi leping: A-arvestuses 28,67 krooni (u 380 €), B-arvestuses 36,69 krooni (u 486 €)

Need read näitavad, kuidas dividendid mõjutasid eri ajal alanud lepingute 1935. aasta makset. Turuhinna langust need arvud ei mõõda. Lisaks võis kuni 100 krooni (u 1 325 €) aastas makstud elukindlustuspreemiat tollal maksustatavast tulust maha arvata.

Kolme krooniga operatsioonikaitse

Seltsi 1932. aasta lõpu pakkumises sai vähemalt 2000-kroonise (u 26 506 €) elukindlustuse juurde võtta operatsioonikulude kaitse kolme krooni (u 40 €) eest aastas ehk 25 sendi eest kuus. Summa oli sama iga kindlustussumma juures. Kaitse võis katta operatsiooni, materjalid ja haiglapäevad kuni kolme kroonini.

Sama 2000-kroonise (u 26 506 €) lepingu juurde lubas selts iga kolme aasta järel tasuta arstlikku läbivaatust, mille tavahinnaks nimetati kolm krooni. Arstliku läbivaatusega sõlmitud lepingutele pakkus selts ka töövõimetuse klauslit: enne 60. eluaastat tekkinud püsiva invaliidsuse korral võis klient edasistest preemiatest vabaneda. Seltsi 1932. aasta tutvustuse järgi sai klausli lisada lepingusse lisapreemiata ehk täiendava makseta.

Väljamaksed seltsi brošüüri näidete põhjal

Seltsi "Oma" 1935. aasta brošüür loetles 18 surmajuhtumi väljamakset. Kindlustussummad jäid 500 (u 6 626 €) ja 5000 krooni (u 66 264 €) vahele. Kindlustatud olid lepingu sõlmimisel 21 kuni 58 aastat vanad ning osa poliise oli kestnud üle kümne aasta. Need read kirjeldavad ühe seltsi enda juhtumeid.

Teine 1935. aasta seltsi väljaanne kirjeldas 1000-kroonist (u 13 253 €) ja 25-aastast poliisi. Kindlustatu suri umbes viis aastat pärast lepingu sõlmimist ning lesk sai kogu 1000 krooni (u 13 253 €). Raha oli mõeldud poja hariduseks. Lugu näitab, miks seltsid müüsid elukindlustust tollal eeskätt pere tuleviku kaitsena.

Mida vana hind meile ütleb?

Eeltoodud numbrid kirjeldavad erinevaid tooteid. Sama kindlustussumma võis tähendada eluaegset surmajuhtumi kaitset, perele ajutist sissetulekut, tähtajaks kogunevat kapitali või lisakaitseid. Hinda mõjutasid vanus, kestus, tariif, maksegraafik ja dividendide arvestus.

Vanade lepingute juures torkab kõige rohkem silma paindlikkus. Maksta sai osade kaupa, pikemalt kestnud poliis võis jätkuda vähendatud summaga ja selle arvel sai võtta ka laenu.

Kui võrdled täna elukindlustuse pakkumisi, vaata makse kõrval ka kindlustussummat, kaetud juhtumeid, välistusi ja lepingu kestust. Kindlustusesti elukindlustuse lehel saad kaitsed ja tingimused üle vaadata ning makse suurusjärgu kalkulaatoriga välja arvutada.