Koduste asjade kindlustamine 1970ndatel: kui palju maksis koduse vara kaitse?
Nõukogude ajal kuulusid korterid enamasti riigile või majavaldusele. Kindlustada võis kodust vara: mööblit, riideid, majapidamistarbeid ja muid korteris olevaid esemeid.
Mida korteris kindlustada sai?
Riiklik Kindlustus sõlmis kodanikega lepinguid nelja liiki vara kohta. Viljandi rajooni inspektuuri juhataja J. Tibar kirjutas 1971. aasta juunis: "Riiklik Kindlustus sõlmib kodanikega lepinguid hoonete, koduse vara, transpordivahendite ja loomade kindlustamiseks."
Korterielanikule oli neist oluline koduse vara kindlustus. Hiiumaa ajaleht selgitas 1973. aastal, mis vara alla käis ja kus see kaitstud oli: "Koduse varana kindlustatakse majapidamis-, tarbe- ja mugavusesemeid, mis kuuluvad kindlustusvõtjale ja tema perekonnale. Vara loetakse kindlustatuks kindlustusvõtja alalises elukohas (kõikides elu- ja kõrvalruumides, samuti õue-aiamaal) kindlustustunnistusel näidatud aadressil."
Kaitse ulatus oli tänasele kodukindlustusele üllatavalt sarnane. Jõgeva rajooni kindlustusinspektuuri juhataja Õ. Veber loetles 1979. aastal juhtumeid: "Koduse vara kindlustuse lepingu järgi makstakse hüvitust tulekahju, plahvatuse, üleujutuse, tormi jt. loodusõnnetuste, küttesüsteemi, veevarustuse ja kanalisatsioonivõrgu avarii, naaberruumidest vee sissetungimise, varguse ja vargusest tingitud hävimise või vigastumise tagajärjel."
Kindlustuse hind sõltus maja tüübist
Kindlustusmakse arvutati protsendina kindlustussummast ja tariif olenes ainult sellest, kus vara asus. Kõige täpsemalt on see kirjas 1970. aasta augusti ajalehes: "Linnas on maks 10 kopikat või 25 kopikat 100 rublalt, maal 15 või 40 kopikat, olenevalt sellest, kas hoone, kus vara asub, on tulekindel või mitte."
Samad neli numbrit korduvad kolm aastat hiljem ka Hiiumaa andmetes: "Kui inimene elab linnas tulekindla katusega kivihoones, maksab ta aastas 100 rubla pealt 10 kopikat, muudes hoonetes aga 25 kopikat; maakohtades tulekindla katusega kivihoonetes 15 kopikat ja muudes hoonetes 40 kopikat."
Ka Jõgevalt pärit aastakümne lõpus antud andmete põhjal olid tariifid täpselt samaks jäänud.
Tüüpiline korterelamu oli kivimaja tulekindla katusega, seega maksis linnakorteri elanik kõige soodsamat tariifi: 10 kopikat iga 100 rubla kohta ehk 0,1 protsenti kindlustussummast aastas.
Mida see rublades tähendas?
Ajalehed selgitasid tariifi lugejale kõige sagedamini tuhande rubla näite kaudu. Valga rajooni kindlustusinspektuuri juhataja O. Lemmik kirjutas 1972. aasta septembris, et linnas sai kivimajas 1000-rublase kindlustuskaitse üheks aastaks 1 rubla eest, puumajas aga 2,50 rubla eest.
Võru rajoonis toodi 1973. aasta jaanuaris välja hinnavahemik: linnas tuli kindlustussumma 1000 rublalt tasuda 1–2,50 rubla aastas, maal sama summa korral 1,50–4 rubla aastas.
Kohtla-Järvel meenutati 1976. aastal korterit, mille sisustuse rikkus ülemiselt korruselt tulnud vesi, ja lõpetati lugu ühe lausega hinna kohta: "Kindlustusmaks 1000 rubla pealt on ju kõigest 1 rubla aastas!"
Üks kolhoosi liige kirjeldas 1970. aasta detsembris oma lepingut veel konkreetsemalt: "Koduse vara kindlustus on kättesaadav kõigile, sest kindlustusmaks on odav. Nii näiteks maksan aastas kindlustusmaksu 15 kopikat kindlustussumma 100 rublalt."
Kuidas leping sõlmiti ja makseid tasuti?
Kindlustussumma valis inimene ise ja suuremate summade puhul tuli vara eelnevalt üle vaadata. Paide rajooni kindlustusagent A. Sääsk kirjutas 1974. aastal: "Kindlustussumma suuruse määrab kodanik ise, kuid see ei tohi ületada vara tegelikku maksumust. Kui summa on üle 5000 rbl., siis vaadatakse vara üle. Lepingu sõlmimisel tasub kodanik maksu kogu kindlustustähtaja eest."
Kuni 1975. aastani käis tasumine sularahas. Rakvere rajooni ajaleht Punane Täht kirjutas jaanuaris 1975, et edaspidi võivad kõik töölised, teenistujad ja kolhoosnikud, kes töötavad ja saavad palka, kindlustada isiklikus valduses olevat vara ka sularahata arveldustega. Makse peeti seejärel töötasust kinni.
Kui paljud lepingu sõlmisid?
Kuigi hind oli soodne, jäi kaitse paljudel puudu. Jõgeva rajooni inspektuuri juhataja lõi 1979. aastal numbrid kokku: 1. juuniks oli sõlmitud 5780 koduse vara kindlustuse lepingut, mis moodustas ainult 44,3% rajoonis elavate perede arvust. 1978. aastal maksti välja 11 739 rubla hüvitust 22 koduse vara lepingu järgi.
Valga 1972. aasta kahjunäite järgi rikkus keldrist alanud tulekahju suits ja tahm mitme korteri sisustuse. Ühele elanikule maksti 245 rubla, teise korteri puhul, kus vara oli kindlustatud tuhande rubla eest, maksti välja lepingu kogu summa ehk 1000 rubla.
Mis on tänase kodukindlustusega võrreldes teisiti?
1970ndate kindlustusmakse sõltus ainult sellest, kas maja oli kivist või puust, tulekindla katusega või mitte, linnas või maal. Tänane kodukindlustus arvestab palju rohkemat, näiteks kindlustusväärtust, omavastutust, valitud kaitseid, kahjude ajalugu ja seltsi enda hinnastust. Seetõttu erinevad pakkumised sama korteri kohta seltsiti märkimisväärselt.
Teine erinevus on kindlustusandjate arv. Seitsmekümnendatel sõlmis kindlustuslepinguid üks ja sama asutus, Riiklik Kindlustus, seega mingit valikut kindlustusandjate vahel tollal ei olnud. Kindlustusestis saad võrrelda kuni 6 seltsi tingimusi ja hindu üheskoos ning valida selle pakkumise, mis Sinu korteri ja vara jaoks kõige paremini sobib.
Sarnaseks on jäänud kaitse sisu. Tuli, vesi naabri korterist, torustiku avarii, torm ja vargus olid koduse vara kindlustuse alused juba 1970ndatel ja need on tänase kodukindlustuse tuum ka praegu.
Kindlustusest Kindlustusmaakler OÜ kaudu saad võrrelda erinevate kindlustusseltside pakkumisi. Enne lepingu sõlmimist tutvu kindlustusteenuse tingimustega.
Allikad
Kindlustusest Kindlustusmaakler OÜ kaudu saad võrrelda kõikide kindlustusseltside pakkumisi. Enne lepingu sõlmimist tutvu kindlustusteenuse tingimustega.
