Surmav haigus ehk terminaalne haigus

Kuidas surmava haiguse diagnoos kindlustuses kinnitatakse?

Selleks et haigus loetaks kindlustuse mõttes surmavaks ehk terminaalseks, ei piisa tavaliselt ainult raviarsti hinnangust, vaid vajalik on ka haigla konsultandi ja kindlustusandja enda peaarsti kinnitus, et haigusele pole teada ravi ja see põhjustab eeldatavasti 12 kuu jooksul surma. See topeltkontroll aitab kindlustusandjal veenduda, et tegemist on tõesti tingimustes kirjeldatud raske ja pöördumatu seisundiga.

Miks on see elukindlustuses eraldi lisakaitse?

Paljudes elukindlustuse lepingutes annab surmava haiguse diagnoos võimaluse saada osa kindlustussummast välja juba enne kindlustatu surma, mitte alles pärast seda. See aitab katta näiteks ravi-, hoolduse või pere elamiskulusid perioodil, mil haige inimene ise enam tööl käia ei pruugi saada. Ilma selle lisakaitseta makstakse elukindlustuse hüvitis välja alles pärast kindlustatu surma.

Mille poolest erineb see kriitilisest haigusest?

Surmava haiguse kaitse eeldab meditsiinilist prognoosi lähitulevikus saabuva surma kohta, samas kui kriitilise haiguse kaitse rakendub teatud raskete diagnooside, näiteks vähk või infarkt, korral juba palju varasemas etapis, sõltumata sellest, kas haigus on eluohtlik lühiajalises perspektiivis. Praktikas võivad need kaks lisakaitset ühes lepingus koos eksisteerida, kuid nende rakendumise tingimused on erinevad.

Mida tasub tingimustest kontrollida?

Nõutav prognoosiperiood ja seda tõendavate arstlike kinnituste hulk võib kindlustusandjati erineda, samuti see, kas väljamakstav summa on kogu kindlustussumma või ainult osa sellest. Enne lepingu sõlmimist tasub need üksikasjad tingimustest üle vaadata, et teada, millist tuge lisakaitse tegelikult raske haiguse korral pakub.