Lühiajaline üürile andmine, näiteks Airbnb kaudu või muul sarnasel viisil, võib kodukindlustuse seisukohalt olla tavalisest eluaseme kasutusest erinev risk. Kui kodu kindlustati eeldusel, et seda kasutatakse püsiva elukohana, ei pruugi sama leping automaatselt sobida olukorda, kus korteris või majas vahetuvad regulaarselt lühiajalised külalised.
Kindlustusandja jaoks on oluline, kes kodu kasutab ja kui sageli kasutajad vahetuvad. Lühiajalise üüri puhul võib olla suurem varguse, lõhkumise, hooletu kasutamise, naabritele tekitatud kahju või tuleohutuse rikkumise risk. Seetõttu võib mõni kindlustusandja nõuda, et lühiajaline väljaüürimine oleks poliisil eraldi märgitud. Mõni leping võib sellise kasutuse üldse välistada või pakkuda selleks eraldi lisakaitset.
Kõige suurem viga on jätta kindlustusandjale mulje, et kodu kasutatakse ainult tavapärase elukohana, kui tegelikult pakutakse seda lühiajaliseks majutuseks. Kahju korral võib kindlustusandja küsida, kuidas kodu tegelikult kasutati. Kui tegelik kasutus erineb lepingus märgitust, võib see mõjutada hüvitist.
Oluline on eristada ka juhuslikku üürile andmist ja majutusteenuse-laadset tegevust. Üksik erandlik kasutus ei pruugi olla sama risk, mis pidev külaliste vahetumine. Sellegipoolest on mõistlik kodu kindlustamisel see teema ausalt läbi rääkida. Nii saab valida lepingu, mis vastab päris kasutusele, mitte ainult ideaalsele paberipildile.
Lühiajalise üüri puhul tasub eraldi vaadata, kas kaitstud on:
- omaniku vara
- külalise tekitatud kahju
- naabrile tekitatud kahju
- vargus
- vandalism
- võimalik üüritulu kaotus
Need ei pruugi kõik automaatselt tavalise kodukindlustuse sees olla.
