Põletushaavade korral makstakse hüvitist valuraha kaitse raames. Selleks, et põletus kuuluks hüvitamisele, peab arst diagnoosima vähemalt II või III astme põletuse. Esimese astme kergemaid põletusi (nt kerge päikesepõletus) tavaliselt ei hüvitata.
Hüvitise suurus sõltub otseselt sellest, mitu protsenti kehapinnast on põletusest kahjustatud. Näiteks 1–2% kehapinna II/III astme põletuse puhul võib hüvitis olla 3–10% valuraha limiidist, samal ajal kui ulatusliku kehapinna põletuse korral tõuseb väljamakse protsent märgatavalt.
Põletuse astme ja kahjustatud kehapinna suuruse dokumenteerib raviarst pärast õnnetusjuhtumit. Kui põletusest jäävad püsivad nähtavad armid või kosmeetilised kahjustused, võidakse lisaks määrata hüvitis armide või püsiva puude alusel. Sellisel juhul hinnatakse eraldi nii esialgset vigastust kui ka selle püsivat tagajärge.
