Autojuht ei vastuta õnnetuse eest automaatselt täies ulatuses siis, kui jalakäija või jalgrattur põhjustas ise õnnetuse. Vastutus sõltub sellest, kuidas õnnetus toimus, kas liiklejad järgisid nõudeid ja kas kahju tekkimisele aitas kaasa ühe või mitme osapoole käitumine.
Näiteks võib jalakäija astuda ootamatult teele keelatud kohas või jalgrattur sõita ette olukorras, kus autojuhil ei olnud mõistlikku võimalust kokkupõrget vältida. Sellisel juhul hinnatakse, kas kannatanu enda käitumine mõjutas kahju tekkimist. Teatud olukorras võib hüvitist vähendada või vastutus osaliselt jaguneda.
Samas peab autojuht arvestama, et jalakäijad ja jalgratturid on liikluses nõrgemad osapooled. Autojuhilt eeldatakse suuremat hoolsust, eriti ülekäiguradade, koolide, parklate ja tiheda linnaliikluse läheduses. Isegi kui teine liikleja eksis, vaadatakse ka seda, kas autojuht oleks saanud õnnetust vältida.
Sellistes juhtumites on tõendid väga olulised. Fotod, tunnistajad, pardakaamera salvestis ja politsei materjalid võivad otsustada, kuidas vastutus jaguneb. Suulise vaidluse põhjal ei tasu eeldada, et üks pool jääb täielikult õigeks ja teine täielikult süüdi.
