Ahelkokkupõrke puhul ei saa alati automaatselt öelda, et iga juht vastutab ainult enda ees oleva auto kahjustamise eest. Vastutus sõltub sellest, mis järjekorras kokkupõrked toimusid ja kelle tegevus kahju tegelikult põhjustas. Just seetõttu on ahelavariid kindlustuse jaoks sageli keerukamad kui tavaline kahe auto kokkupõrge.
Lihtne näide: kolm autot seisavad foori taga. Kolmas auto sõidab suure hooga teisele tagant sisse ja löögi tulemusel paiskub teine auto omakorda esimesele otsa. Sellisel juhul ei pruugi keskmise auto juht olla esimese auto kahjustamises süüdi, sest ta ei sõitnud ise hooletusest eesolijale otsa, vaid ta lükati sinna tagant saadud löögiga. Sellises olukorras võib kogu kahjuahela põhjustajaks olla tagumine juht.
Teine olukord on aga teistsugune. Kui keskmine auto sõitis esmalt ise eesolevale autole otsa ja alles seejärel sõideti talle tagant sisse, võib vastutus jaguneda. Keskmine juht võib vastutada esimese auto kahju eest ning tagumine juht keskmise auto tagumise osa kahjustuse eest. Praktikas võib selline juhtum vajada ekspertiisi, sest kahjustuste asukoht, tugevus ja sõidukite lõppasend võivad anda infot selle kohta, mis tegelikult esimesena juhtus.
Ahelavarii korral on väga oluline mitte hakata sündmuskohal kiirustades süüd omaks võtma või teiste ütluste põhjal järeldusi tegema. Fikseeri võimalikult palju tõendeid:
- sõidukite asendid enne nende liigutamist
- kahjustused eri sõidukitel
- teekate, pidurdusjäljed ja liiklusmärgid
- üldine liiklusolukord
- tunnistajate kontaktid
Kui osapooled ei ole sündmuste järjekorras ühel meelel, tuleb kaasata politsei.
Kindlustusandja hindab lõpuks tõendeid tervikuna. Oluline ei ole ainult see, kelle auto kellele otsa jäi, vaid see, kas kokkupõrge oli juhi enda tegevuse tagajärg või tekkis ta teise sõiduki löögist. Mida täpsemalt on juhtum fikseeritud, seda väiksem on oht, et vastutus jaguneb ebaõiglaselt või jääb oluline asjaolu tõendamata.
